Sepikspraoke
Dit artikel is gesjreve (of begós) in 't Mofers. Laes hie wie v'r mit de versjillende saorte Limburgs ómgaon.
De Sepikspraoke vörmen 'n femielje mit zoeaget fieftig Papoeaspraoke die gekaldj waeren in 't aafwateringsgebied vanne Sepikreveer in 't naorde van Papoea-Nuuj-Guinea. De femielje woort in 1965 in 'n kleinder vorm veurgestèldj door Donald Laycock. De Sepikspraoke höbben euver 't algemein betrèkkelik sumpel fonologieje, mit weinig mitklinkers en klinkers en gewuuenlik gein tonaliteit.
De bekèndjste Sepikspraok is 't Iatmul. De spraoke mitte meiste spraekers zeen, juus wie 't Iatmul, de Nduspraoke Abelam en Boikin, die bei róndje 35.000 spraekers höbbe.
De Sepikspraoke lieken 'n drieklinkersysteem te höbbe mit /ɨ ə a/, wobie ze allein klinkerhuuegdje óngersjeie, net wie de kórtbiegelaenge Ramu-Lieëger Sepikspraoke. De fonetische [i e o u] zeen e gevolg vaan palataal en labiaal assimilatie mit aangrenzendje mitklinkers. 't Guuef 'n perzónsje det de Nduspraoke dit toet e twieëklinkersysteem höbbe gereduceerdj, wobie /ɨ/ epenthetisch is gewaore ('nen inveugdje klinker).
Indeiling
[bewirk | brón bewèrke]Hie-ónger volg 'n lies mitte subgroepe van 't Sepik[1]. Spraoke die 'n apaarte pagina op dees Wikipedia höbbe staon achtere subgroep vermeldj:
- Sepik